Mõisavahe tee 7
Ruusa, 64403 Põlva maakond
Eesti
Piibe teater toob augustis lavale viimase metsavenna Ruuben Lamburi loo
Piibe Teater tähistab 2025.a oma tegutsemise kümnendat sünnipäeva. Teatri eesmärgiks on olnud Eesti kultuurilooliste lugude jutustamine teatrilaval ja meie ajaloo jäädvustamine ja propageerimine. Igal lool on oma aeg ja igal ajal on oma lugu. Käesoleva aasta augustis valmib Piibe Teatril rännaklavastus „Viimane metsavend”, mida mängitakse metsalavadel üle Eesti. See on jutustus kangelaslikkusest, andestamisest ja pühendumisest.
Piibe Teatri lavastuse „Viimane metsavend” dramatiseeringu aluseks on Ruuben Lamburi mälestuste raamat „Alutaguse saaga”. Käesoleval aasta novembris saanuks Ruuben Lambur 100-aastaseks. Ruuben Lambur kirjutab oma raamatus, kuidas kerkis peale Vabadussõda ja lagunes peale Ilmasõda tema kodu Peresaare asunikekülas. Ruuben ise satub metsa ja alustab oma viimast lahingut punase „hüdraga”. Ta kirjeldab, kuidas langevad tema kaaslased ja kuidas temagi raskelt haavata saab. Ta kirjeldab rahva hirmu ja abivalmidust. Ta kirjeldab oma venelaste poolt segipaisatud perekonna rasket saatust. Ta kirjeldab oma Vorkuta laagri õudusi ja samas toetavaid kaaslasi. Ruuben Lamburi elulugu pole võimalik välja mõelda, sest tänane inimene pole võimeline neid õudusi ette kujutama.
Näidendi on dramatiseerinud ja lavastab Piibe Teatri juht Arlet Palmiste.
„Lugesin Ruubeni raamatut ilma mingi ootuseta. Olen lugenud paljude metsavendade lugusid ja kunagi tõime lavale ka näidendi „Varjud”, mille tegevus toimus samuti sõjajärgses metsas. Aga Ruubeni raamat jahmatas. Tal on harukordselt hea keelekasutus. 94-aastane Ruuben jutustab oma lugu ilma viha ja kättemaksuta. Selline inimlik kirjeldav stiil teeb tema loo veelgi õõvastavamaks.”, räägib dramaturg Arlet Palmiste.
Nimiosas astub publiku ette Raivo E. Tamm, kellel oli õnn Ruuben Lamburiga elus mitmeid kordi kohtuda. Raivo ei salga, et kohtumised Ruubeniga on tema mõttemaailma mõjutanud. „90-aastane mees astus sirgel seljal maleva ette. Alateadlikult lükkasid oma selja ka kohe sirgu. Ruuben rääkis, kuidas 1940, kui venelased sisenesid, kutsus nende noorkotkaste rühmajuht kõiki kokku ja ütles, et unustage ära, et te kunagi noorkotkad olite, põletage oma vormid ja embleemid, ärge laulge neid laule, unustage kõik. Astus siis tagasi vaatamata minema jättes kogu maleva jahmunult seisma. Koolimaja nurgas juures keeras siiski ringi ja sõnas – ärge siis vannet unustage – ja kadus nurga taha. Unustage kõik, põletage kõik, kuid ärge vannet unustage. See oli minu jaoks nagu taasleidmine. Oma südames me ei tohi oma antud vannet unustada, kuigi võime elada enese tõekspidamistega vastuolus olevas maailmas.”, meenutab Raivo E Tamm.
Lavastuse tekst on emotsionaalne, mis ei jäta külmaks ühtegi vaatajat. Taaskord elavnevad meie põlise vaenlase metsikused. „Nad ei tohi kunagi enam võita. Maailm peab teadma, milleks olid meie „võidukad” idanaabrid võimelised siis ja nende maailmahävitav käitumine pole ka tänapäeval kuhu kadunud. Võime neist iga päeva ajalehtedest lugeda.”, räägib lavastaja Arlet Palmiste.
Ruubeni monoloogide vahele kõlavad metsavendade laulud lavastuse tarbeks kokkupandud ansambli esituses. Ansambli koosseisu kuuluvad Ilmar Kald (Untsakad), Jaanus Põlver (Untsakad), Tanel Sagrits (Mandoterror) ja Sander Rosenberg (Tapa Mandoliiniorkester). Kunstnik on Riina Vanhanen ja valgus- ja helitehnik Jaanus Tüli.
Etendus on ühes vaatuses. Lavastust toetavad Kaitseministeerium, Kaitseliit ja Kultuurkapital.
Etenduste toimumiskohtade valikul on olnud määravaks looduslähedane keskkond ja/või side Eesti kaitsejõudude ajalooga. Etenduste korraldamisel tehakse koostööd ka piirkondlike kaitseliidu malevatega.
Lavastuse esietendus on Ruuben Lamburi kodutalus Wõnnusvere Vabalaval Avispea külas 11.augustil. Täpsem info: www.piibeteater.ee